Taevatuuled

Riiki ja ühiskonda ei eksisteeri ju iseenesest. Meie olemegi riik ja ühiskond. Ega me sellest väljaspool ole, kuigi mõtteliselt võime ju mõelda, et mina olen siin ja “seal kusagil ” on üks vaenulik riik ja üks vaenulik ühiskond…Iga minu tegu, iga inimese tegu mõjutab koguaeg nii riiki kui ühiskonda ja kõigi meie ühiste tegude ja valikute tulemus ongi praegune olukord.

….

Minatunne võib ju üritada eristada end enda meelest sobimatust, aga kas see õnnestub? Ärkame/sünnime mingi riigi territooriumi peal ja kasutame kõige mida ühiskond toodab ja kuna kasutame, olemegi seotud. Meil pole ühtegi materiaalset eset, mis poleks seotud riigi ja ühiskonnaga ja mille eest saab lõputult tänulik olla, et ta üldse olemas on. Kasvõi seda kirja kirjutades, kasutan ma masinat, mis käib seletamatu elektriga, mis miskipärast tuleb mu koju. Ma kasutan ühiskonna poolt loodud teadmist ,mida olen õppinud koolis jne, Jah mõtted ja tunded kuuluvad mulle, need on kogum elatud elude kogumusest ja suures osas on kehastunud ka sellesse keskkonda kuhu sünnin. Teatud hingelaadi tõttu sattungi teatud kohtadesse elama, Oma füüsilise kehaga olen ma siin riigis ja selles ühiskonnas. Ja kuna ma kasutan kõike, mis on ühiskond tootnud, siis ma ei saa kuidagi öelda, et minu teod ei mõjuta ühiskonda. Ma võiks “metsa” minna, aga sealgi ma vajaks tööriistu ja teadmisi, mida on tootnud enne mind elanud inimesed. Muidu ma ei jääks lihtsalt ellu. Nii ehk seletate ikkagi selgemalt ,kuidas on võimalik elada ühiskonnas ja riigis, samas ikkagi riigis ja ühiskonnas elamata ja ühiskonna suurepäraseid saavutusi kasutamata ?

Rahvas oma igapäevase eluga loob valitsejate võimalused. Valitsejad on tagajärjed , mille me siin ühiselt loonud oleme. Kui ma võtan “tööjuurest “lehe paberit või pastaka või “laenan”/”küsin selle sõbralt juba teades et ma ei tagasta, siis on see loomulik , kui ma jään hiljaks või lähen töölt/koolist/ürituselt varem ära, pole seegi mingi pahe. Kui ma valetan kellelegi midagi(kasvõi lubades et lähen kuhugi, kuigi tean, et ma ei jõua ), ei saagi seda nagu keegi teada ja ma ehk isegi ei pea seda valeks. Ja oli kui palju sai lapsena kasutatud hädavalesid, kõiga puhtamad valed, mis üldse olla saavad. Kui ma jätan teostamata oma lubadused, leian ma neile õigustust jne, jne. Kui ma hilinen, unustan,ärritun, olen rahulolematu jne on mul sellega jaoks õigustus. Oma elus niivõrd normaalne, ehk . Kui need iga inimese pahed kokkuliita, saamegi ühe võimaluse, mida meie poliitikud teostavad. Ja ajabki vihale, kui “valisejad” valetavad, varastavad, petavad, ei täida oma tööülesandeid, on rumalad ja ennast täis. Oma väikesest pahest on saanud mäesuurune pahe ja seda ei saa ju ometigi taluda. Märkamatult on karjuvast kõneviisist koduses suhtlemises saanud sõda parteide ja ka riikide vahel. Aga mõista, et asjad hakkavad oma igapäevaelust peale. Et samad nähtused, mis ma näen valitsejates on ka minus, aga ma lihtsalt ei näe neid mujal kui välise teise – valitsejate peal, ega see lihtsalt tule. Ja seetõttu et endas on need omadused, ei näe me tulemust ka enne kui asjad on ilmnenud. Loodetavasti puhastub iga rahvas ükskord selliselt, et tekib selgeltnägemine ja siis pole võimalik enam poliitikutel oma isekaid motiive varjata. Ja enda puhastumise tulemuseks on ka see ,et poliitiku sõnavägi ei hakka lihtsalt peale. Sest mõjuda saavad valet täis sõnavõtud ainult siis, kui endas on ka valet. Kui kellegi viga häirib väga jõuliselt, siis on see viga ka endas. Kui endas viga ei oleks, võiksime rahulikult jälgida ja läbinäha teise olemus ja kavatsused. Ja rahuliku jälgimisega oleme kinkinud juba ka võimaluse iseennast näha ja taibata. Sest me lihtsalt ei anna sellele nähtusele enam oma reageerimisega jõudu juurde. Vihastades, ärritudes, tundes rahulolematust kellegi lolluse,valetamise, varastamise ja ka tapmiste peale, oleme tegelikult nähtust kogu oma suhtumiseenergia mahus suurendanud ja pikendanud tema eluiga.

Tuulepesa