Taevatuuled

Prooviks kirjapanna siis selle mõtte, milleks see pikk sissejuhatus mõeldud oli.
Aistingupõhine ( kuulmine, nägemine, kompamine, maistmine, haistmine) suhtlemine on jämedam suhtlemise liik maailmaga, hetkel jämedamat kättesaadaval pole ja kas ongi, ei tea…. Ta vajab instrumenti vahendajaks, ehk siis füüsilise keha olemasolu. “pildid”, mis tekivad selle tulemusena aga pole aistingupõhised, vaid jäävad hulga peenemale tasandile “eludeks”, häälestades siis igas elus teatud nähtuste aistingupõhise võimaluse. Nii et siin elades oleme nn ” vanade piltide” mõju all, need häälestavad aistingupõhist taju ja samas on tänu füüsilisele kehale võimalus ka neid “pilte” kooslahtivõtta ja uuesti kokkupanna. Aistingupõhine suhtlemine on ülioluline, sest ta avab uksed nn “kuulmise, nägemise, kompamise, maitsmise ja haistmise” kõrgematele tasanditele, millel pole aistingutega keha mõttes enam mingit seost.

Netisuhtlemine välistab füüsilise keha kaudu “kuulmise, nägemise, kompamise , maitsmise, haistmise”. Ta lülitab need välja, küll aga annab otsetee selge kuulmise, nägemise, kompamise, maitsmise ja haistmise juurde, mis pole seotud füüsilise kehaga. Seda juhul kui iseenda häälestatud “pildid” on suudetud lahustada ehk pildid, mis pigem kirjeldavad “pildistaja” meeleseisundit aga mitte seda mis olemas on. See meelepildialbum on netisuhtlemises nähtav läbi suurendusklaasi. enda suurendusklaasi. Suurendusklaasiks on siis see, mis on inimese jaoks oluline. On oluliseks tarkus, suureneb tarkus, on oluline isik, suureneb isik, on oluline mõttevahetus suureneb see, on olulised intriigid, kasvavad needki. Nii et netisuhtlemine on otsetee oma omaloodud meelepildi albumisse. Netisuhtlemine võimaldab võtta oma meelel pildi ja asetada see suheldud objekti ja iseenda vahele. Kuna pilt on juurtega iseenda aistingutes, siis läbi suurendusklaasi on näha see pildiosa ,mis on teisele delegeeritud. Ja netisuhtlemises kus füüsiline keha on väljalülitatud ei saa me mitte otse füüsiliste aistingutepõhiselt infot, vaid see info on oma meelepildipõhine.

Sellise suhtlemise tulemuseks on suuremas plaanis oma olemasolevate meelepildi albumite purunemine, aga tihtilugu enne kui miski otsa saab, tuleb seda kasvatada kuni piirini ja eks igaühel on selleks oma mõõt. Nii et kuni teadvuse ühtsuseni läheb segadus, arusaamatus, mittemõistmine, hindamine, kellegi päästmise vajadus, tunne et minust ei saada aru, ärritatus, ägedus, vajadus intriigide järgi jne, jne aina suuremaks ja suuremaks. Aga õnneks kasvab ta kuni mõõt on täis. Igaühel on see mõõt iseenda järgi. Sest õnneks on teadvus oma loomult ühtne ja ta lihtsalt ei talu üle teatud piiri valu ja piina mida teadvuse delegeerimine “välja” põhjustab. Teadvus kannatab seni kuni maailmas mis on Üks ja Terve ühte osa lükatakse ära ja teist osa tiritakse lähemale ja sellest protsessist pole isegi mitte mingit mõistuslikku ettekujutust. Aga on ka variant, et ühel hetkel teadvus kolib “mujale” ehk siis kundalini – puhas teadvus, leiab endale “teise ” elukoha. Nagu iga elukohavahetus füüsilises maailmaski, tähendab see suuri muutusi. Muutusi siis maailmatunnetuses ja tajus.

Nii et omades küll füüsilist keha on inimkond saanud suure võimaluse läbi interneti. Kui kasutada nüüd duaalset seisukohta, siis netsuhtlemine on kiirtee kas siis “iseenda loodud taevasse või põrgusse”. Kui rääkida ühtsuses, siis on see võimalus Iseendaks, kus oma taju jaotumine enam ei tekita valu ja piina, millel pole väljapääsu enam füüsilise tasandile.

Nii et igasugune netisuhtlemine annab koguaeg väärtuslikku infot, kas teadvus elab oma võimalustega veel kihtides, kus igale nähtusele leitakse oma meelepildialbumist tajumiseks sobiv pilt või ollakse ühtses seisus, kus enda teadvusesse voolanud ongi Iseenda osa. Kui võtta netisuhtlemist ( mis olevat alguse saanud sõjatööstuse vajadustest) kui abivahendit, siis on see oma illusioonides kasvatamiseks ja kuni piirini kasvatamiseks parim vahend. Võiks isegi väita, et kõik netikasutajad on kiirteel, kasutagu nad netisuhtlemist mis tahes “tasandi” huvist lähtuvalt. Sest illusioonide ja suurendusklaaside kasvamisel on õnneks piir, mille ületamine annab vabaduse. Nagu teadvus on piisavalt ärganud, suudab ta elada ainult vabaduses ja terviklikkuses.

Ps!! Ajend ja põhjus on erinevad asjad. Kui kellegi tegevus midagi ajendab, siis on see võimalik tänu sellele, et põhjus on olemas. Põhjus aga õnneks on alati iseendas, mitte kellegi teise käes või tegudes. Seda muidugi juhul kui oma meelepildialbumi pildijärgi asjad teisiti pole iseenda jaoks sätitud.

Tuulepesa